Miks inimesed arvavad, et teise inimesega on kõige parem juttu alustada just sellel hetkel, kui too inimene, keda kõnetatakse hakkab sinu juurest ära minema, on juba peaaegu nurga taha või uksest välja astunud ja just siis tuleb talle midagi järgi hõigata?

Gah.
Keeruline pikk ja veider lause.
Sadu kordi on minul juhtunud nii, et räägin kellegagi paar sõna juttu, jään vait, jääb tema vait, hakkan ära minema ja siis kui ma hakkan juba kuskile nuka taha või uksest välja jõudma, siis teisel inimesel midagi lahvatab pea sees ja ta hakkab järgi mulle karjuma asju ning mina pean mõnusasti tagasi vantsima tema juurde, et aru saada, mida perset ta kisab mulle järgi.
Ja tavaliselt suudavad sellised inimesed niimoodi mulle taha mitu korda ühe vestluse jooksul, ära lõppeb see alles siis, kui oled piisavalt tugev ja hoolimatu et neile tagasi naeratad ja hoolimata nende kisast eemale jalutad.

Pinda käib, muud midagi. Kui sul on midagi rääkida, siis räägi seda siis, ku ma sinu juures olen või kui sa tahad mulle midagi öelda ja ma olen kaugemal, siis TULE LÄHEMALE ja räägi, mitte ära karju oma asjatut möla mulle kümne meetri kauguselt.

Okei? Äitäh.