Kurat küll, mul on täiesti villand.
Ma tahan töökohta vahetada, mul on siiiiiiiber mingi nussiga tegelemisest. Mulle ei maksta piisavalt hästi selle sita eest, millega ma pean tegelema. Ma olen liiga noor, et teha nii stressirikast tööd nii väikese palga eest.
Ma ei viitsi oma närvirakke tappa sellega kogu aeg, kurat, ma ei saa normaalselt magadagi enam, nii kui pikali viskan jookseb pea sees ei midagi muud ringi kui töö töö töö töö töö töö töö töö töö töö ja TÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ.

Alguses oli tore, oli huvitav, uus ja mõnna. Mõelda vaid, sai firma kulul reisida, kaugetes eksootilistes maades käia, kogemusi ja seiklusi kui palju. Aga peale mitmeid niisuguseid kogemusi olen ma aru saanud, et ei, nii tore kui see ka poleks, ei ole see amet minu jaoks mõeldud. Ma ei suuda nautida seda, et ma käin kuskil tööreisil, kuna mina teen oma tööd tõsiselt ja kui ma lähen kuskile tööle siis ma teen seal justnimelt seda ja ei midagi muud. Ma ei tee turismi, kui ma olen tööreisil ja pikad tööreisid ei meeldi mulle. See on kurnav. Pealegi pidev klientidega tegelemine, tamp problemaatiliste asjade parandamisel, ja kõik muu sellega seonduv ei ole asi, mis mulle meeldiks.
Eriti nüüd, kui ma vahepeal veetsin natuke aega uuesti oma vanas töökohas, olin abiks, ma tundsin, kui äärmiselt palju paremini ma ennast seal tundsin, lausa lõõgastunult. Mulle meeldis see ja ma hea meelega teeks seda uuesti, kui ma vaid saaks.

Eriti tore on see, et mu praegune boss näeb heaks iga natukese aja tagant tulla mulle rääkima, kuidas on ikka vaja mind seal osakonas ja et kuidas tööd on palju ja minust tuntakse puudust kui ma ära olena ja kõik muu selline ajupesu sitt, mis hoiab inimest omal kohal, eriti inimest, kellele on kohusetunnet, ja kurat, minul näib seda olevat.

Piisavalt palju, et ma ei suuda isegi minna oma isaga rääkima, kes on minu eelmise ametipositsiooni otsene ülemus, et küsida, et kas mind võetaks sinna tagasi, kui ma tahaksin minna.
See kurnab mind, mul on lihtsalt juba halb olla selle pärast.
Ma ei tea, mida ma teen. Gah.