Jei kõhuvalu

Meeldiv nädalavahetus, peaks mainima. Igati sündmusterohke.

Reedel sai kõht kõveras Renal bussi vastas käidud, oli teine nii nördinud oma perverssest bussireisist. Kepslesime tema poole ning vahepeal ka poodi, kuna nagu ikka neil tavaks, ei olnud Ummi ja Reeli külmikus enamvähem mitte midagi. Meeldiv rahulik õhtu oli. Mis sest, et mu kõht tiba valutas, nagu ma juba siin enne kirjeldanud olen, polnud eriti jube, istusime niisama, sõime natuke ja pugesime põhku.
Aga raisk, füüsiline töö ja nilbed rasvased friikartulid teevad ma töö, hommikul ärkan ilgemates valudes üles, ägan ja oigan, värisen külmast, kaissu ei julge pugeda kuna liigne rõhk maole tekitaks kohese toiduväljutamise. Ägasin ma siis seal natuke aega, kuni ma nii häälekaks muutusin, et Rena üles ärkas ja läks mulle teed tegema ning sel ajal, kui ta köögis askeldas, tundsin ma, et midagi tarka tahab minust väljuda, ning nii oligi, kõik kartulid, ms sai õhtul sisse vitsutatud tulid samas konditsioonis välja tagasi nagu nad sisse läksid. Armas kas pole. Ning siis võeti mul kratist kinni ja tassiti traumapunkti.
Täitsa tore koht see seal, sai istuda ja istuda ja istuda. Kuigi ma ei tohiks nuriseda, ma pidin ainult kuskil 15 mintsi ootama enne, kui mind ette võeti. visati pikali, näpiti kõhtu ning pandi tilguti alla. Mõnus. Natuke valuvaigistit. Ning siis ootasin, et mind ultrahelisse võetaks.
Õnneks ultraheli midagi koledat ei näinud mu kõhus, seega vähki ma veel ei sure. nanananana in your face kes iganes ka seda lootma ei hakanud. Küll aga kästi mul tagasi ronida haiglasse esmaspäeval sondi neelama. Jah, kadestage mind, ma saan jämeda toru omale kõrist alla ajada kuni maoni välja.
Aga selle eest oli laupäeva õhtu suht tore. Väike suvelõpupidu. Ja olenemata sellest, et ma täiesti kaine olin, sai ikkagist nalja küllaltki palju. Tore ju kui kari tibisid su otsas ronivad :P
Mõnus rahulik istung oli ja magu ka eriti häda ei teinud tänu sellele valuvaigistile, mis minusse tilgutati traumas.
Kaine peaga purjakil neiuga voodisse ronimine on tervisele ohtlik, lähevad nood täitsa pööraseks ära :D Mitte et ma viriseks. Igati meeldejääv õhtu, ja seda igatpidi positiivses mõttes.
Ning hommik oli hea, polnud valu, polnud pohmakat :)
Tiba sitt päev täna oli, pidin jälle vaatama, kuidas Rena bussiga saaremaale sõidab, aga mis teha, koolis tarvis käia. Ja eks järgmine nädalavahetus näeme jälle, kui ma selleks ajaks ära ei koole oma kõhuhäda kätte, ning ma arvan, et seda ohtu pole.
Igatahes, viimane nädal on enamvähem möödunud pideva ebamugavustunde ja valude saatel, va. need hetked, kui mu tähelepanu hajutas see imearmas neiu, ilma kelleta ma ei taha oma elu ette kujutada. Juba praegu igatsen su järgi. :-*