Sinised pühapäevad

Ei ole üldse toredad asjad pühapäevad, millegipärast on pühapäev minu jaoks kujunenud üheks kõige ebemeeldivamaks nädalapäevaks.


Kuigi igati tore nädalavahetus on olnud. Ja juba neljapäeval hakkas pihta, vähemalt minu jaoks küll ;)
Sain neljapäeva õhtul superfly kätte. Tänan Amanda, et selle edasi saatsid, eks ma korvan sulle postikulud siis, kui me Renaga sulle Soome külla tuleme.
Ja peale seda meeldivat superlinnukese krabamist sai mindud autokooli, mis seekord juhtus venima nii meeldivalt neljatunniseks. Oeh, perse sai tooli kuju selle aja peale. Ma olin juba ära unustanud, kui ebameeldiv on päev otsa koolis passida, tehes põhimõtteliselt mittemidagi. Nüristab ära lihtsalt, ei ole absoluutselt niisugust tunnet, nagu teeks midagi kasulikku.

Aga see selleks, vähemalt sai peale autokooli näha paari säravat nägu :)
Kõigepealt üht säravat Renat, kes rõõmustas kojutuleku üle ja siis üht säravar Renat, kes sai superfly kätte :P
Ning siis sai pittu minna.
Jei, ma tarbisin oma raskelt haige maoga hääd kanget alkoholi. Viin täitsa töötab ja ei tekita vaevusi, woohoo. Ja suurem osa valust on ka är kadunud, paistab, et need kapslid mis mulle traumast kirjutati täitsa toimivad.

Laupäev oli ... huvitav.
Polegi ammu terve päev voodis vedelenud, aga just seda me tegime, kuni kella kuueni. Mõneti täitsa masendav, samas on mõnus kellegi toredaga koos voodis lösutada niisama, ilma vajaduseta kogu aeg kuskile joosta ja midagi teha.
Ja saime väljasõitu teha. Polegi Märjamaal enne käinud. Talukoht oli tore, meenutas oma lapsepõlve, kui ma kõik oma suved vanatädi talus veetsin.

Aga jah, kätte jõudis põhapäev, mis tähendab, et Rena peab jälle saarde minema. Ei ütleks, et ma eriti sillas selle pärast oleks, aga mis teha, koolis tuleb käia, haridust on vaja omandada ja pealegi, vat kui hea on siis jälle üksteist näha nädala pärast :)
AGa jah, raske on näha teda minemas, iga kord tiba raskem, aga mis teha, saame hakkama.
Ja nüüd ma lähen järan oma võileiba rahulikult edasi ja ahistan veel viimaseid hetki Renat, niipalju kui veel jõuan enne kui kalk bussijuht ta minu käte vahelt ära rebib ja kaugele maale ära tassib, kus ta peab hirmsate orapidajate piitsa all nädal aega rasket tööd rügama enne, kui ta korraks puhkehetkele lastakse ja ta saab tagasi kodumaile tulla, kasvõi ainult korraks.

Brrr... Ja mina pean kahe päevaga nüüd koolitama kahele hooldusinsenerile selgeks kogu ericssoni tootmisliini. Äge. Ohjah, ei ole lihtne olla tööloom.