No sorri, mul nohu :P
Armas kui kõik haigussümptomid, mille najal sind haiguslehele pannakse, ära kaovad aga nende asemele tuleb see kõige nilbem, räige nohu. Viimati kui mul nohu oli, siis ma suutsin tööl olla ja absoluutselt kõik pabersalfad ära nuusata selle nädala jooksul, kus ma ruudolfit mängisin. Ma loodan, et seekord läheb asi natuke kergemini mööda, siiamaani on enamvähem ok olnud.
Tunnikese pärast lähen vaatan, mis mu arstitädi räägib, kas laseb mu tööle tagasi või mitte. Tore oleks, ma kohe üldse ei viitsi kodus passida veel ühe nädala, mitte sittagi siin teha pole. See nädal oli hea, see nädal oli mul seltsi, aga järgmisest nädalast hakkab kool seega Rena siblab saarde ära ja ma saan kenasti rahulikult tööl käia, KUI mind sinna lastakse. Aga ärge nüüd asjast valesti aru saage, see haigusnädal, mis ma siin intensiivselt olen koos Renaga mööda saatnud, on ikka vägagi vägagi VÄGAGI hea olnud.
Ja Potter on... kuidas ma nüüd seda ütlengi ilma, et keegi mulle hambaid kõrri ei lööks... ahjaa, see mulle ju ka meeldib. Igav.
No sorri, ei paku pinget. Käisime eile seda vaatamas, mind eriti ei paelunud. Radcliffe pole lihtsalt piisavalt ilus poiss, et teda 2 tundi ekraanilt vahtida ning šüzee mulle huvi eriti ei pakkunud. Aga vähemalt teistel oli huvitav, seegi hea.
Palju funnim oli Uko riistasid ta juures imeda. Vähemalt jäi purju.
Kes ei saanud sellest aru, siis kujutage ette kõrsi, mis on kõvastunud fallose kuju ja värviga. Igati hea peo käimaajaja või mis? Ja millegipärast meeldib poisslastele nendega rohkem mängida kui neidudele. Hmm... Eks tehke ise omad järeldused.
Ahjaa, ning isakaruks kutsus mind Rena emme. Inimesed on toredad.
reede, august 31, 2007
esmaspäev, august 27, 2007
Nii kuum! Nii kuum on tunne!
Marko on haige. Korralikult. Pole ammu juba nii haige olnud kui praegu.
Ma olen juba piisaalt haige, et võtta haigusleht ja tööle mitte ronida ja seda juhtub ikka üliharva, khm, ehk siis siiamaani polegi juhtunud. Ei ma ei ole töönarkar, ma olen kohusetundlik :P
Te kindlasti küsite: "Aga Marko, kuskohas sa siis nii hirmsasti külmetasid, et sa tööle ei jõua?"
Vot, alustame otsast peale, räägin teile ühe loo sellest, mis juhtus minuga see nädalavahetus ja miks olenemata paarist koledast ja ebameeldivast kogemusest oli see üks parimaid nädalavahetusi, mis mul iial olnud on.
Reedel läksime Renaga Saaremaale. Tore oli vaadata, kuidas Rena bussijaama juures ütles "Kas me tõesti lähme koos Saaremaale?! :D "
Jah, lähme, ning läksimegi.
Ma ei tea, kas te olete sellest teadlikud, aga Saaremaa on kaugel. Küllaltki. 15.40 hakkasime minema ja kohale jõudsime viis minutit enne kaheksat. Samas, aeg läks suht kiiresti nagu ta ikka läheb, kui ollakse koos kellegi erilisega, olime täiesti omas mullis. Suurem osa ajast läks üksteisele otsa vaatamisele ja kirgede kütmisele ;)
Aga inimesed, see on ohtlik ühistranspordis! Oli tore küll ja ma absoluutselt ei kahetse mitte midagi sellest, aga siiski, bussis omaette nahustamise ajal oli meie tähelepanu nii hajutatud, et me suutsime mu digika kenasti bussi maha jätta. Sorri Elina, su nippel on nüüd laia maailma peal rändamas :D
Kui Päiksekese juurde jõudsime, siis märkasime, et nagu midagi on puudu. "Marko, kus su digikas on?"
"Ma ei tea, see oli sinu käes, sa nokkisid ta mu särgitaskust välja vahepeal."
"Misasja. Ongi nii vä? Fakk."
*tuhnime kotis, tuhnime tuhnime tuhnime*
"FAKK!"
Ja siis taksoga bussijaama ja sealt bussifirmasse. Otsisime, kuid kahjuks tulutult. Keegi sai õnnelikuks. Enjoy your new camera, it's a pretty good one, at least I like it.
Mina kui suhteliselt rahulik ja mitte pisiasjade pärast paanitsev inimene suutsin ennast mitte eriti häirida lasta sellest, noshit happens, asjad ikka lähevad kaduma, aga meie armas emotsioonik Rena läks ikka väga näost ära selle peale. Nunnutada teda vaja nati, mida sai ka tehtud, tibakene.
Järgmine samm, nagu ikka, oli poodi ronida, et sealt siis suurtes kogustes alkoholi osta. Tassisime päiksekese juurde nati lahjat ja nati kanget alkoholi, istusime maha, vaatasime mingit jubedat filmi ja plärasime juttu. Ja igasuguseid saarlasi käis vahepeal sealt läbi. Päikseke räägib ikka liiiiiga palju mõnikord. Pidev jutuvoog. Kuigi harjub ära.
Enivei, sai siis istutud, pläratud ja nati tinistatud kuni öötundideni ja siis diivani peale magama visatud. Täitsa mugav diivan oli. Muidugi hommikul sai Rena jälle frustreerunult hüüatada: "Miks minu alt alati lina ära kaob?!" :D
Hommik oli tore, pohmakas oli olematu, nagu alati viimasel ajal. Kahtlane.
Ja siis sai nati linnas ringi tripitud. Läksime Konna sööma, mingi pleiss on kuressaares. Täitsa hea toit oli ja täiesti normaalse hinnaga. Peale seda siblisime linna peal ja käisime Rena koolist läbi. Kool nagu kool ikka, klasside ja õpetajatega.
Siblasime linnuses ja linnas ja poodides ringi kuni kopa ette viskas ja tagasi hakkasime tasapisi tulema. Ja siis lõi esimesed sümptomid välja. Hea korralik kurguvalu. Bussis oli päris valus, kuigi ei pannud eriti tähelegi, olime jälle omas mullis. Aga meie mull vist ei meeldinud eriti me kaasreisijatele, kuna üks mammi oma lapselapsega kadus meie taga olevalt istmelt päris kiiresti minema teise koha peale istuma :P
Sõitsime linna ja tulime järve selveri juures maha, bussijuht oli tore ja lasi meid foori taga välja. Ostsime hunniku toitu, tiba medikamente ja mulle eluseksikad päikeseprillid. Jah, ma olen nüüd veel kuumem. Ja siis siblisime Rena poole kuna mind koju ei lubatud, isa tahtis tiba pidu panna. Mitte et mul midagi Rena pool ööbimise vastu oleks :D
Aga kurguvalu ja palavik lõid õhtul ikka päris korralikult välja, jõin sääl teed ja neelasin paracetamoli, see tõmbas pildi enamvähem sirgeks.
Magamaminnes oli enamvähem, aga kuskil viie paiku kiskus silmad jälle lahti millegipärast. Ahjaa, mul hakkas ilgelt külm ja ma pugesin ühele räigelt külje alla et sooja saada :P
Tegi teine mulle siis kenasti kell 5 hommikul teed ja istusime tunnikese üleval, kuulasime muusikat ja ajasime juttu. Väga armas.
Ja uuesti magama.
Ja kogu päev möödus tegelt niimoodi. Ma olin voodis siruli, Rena tassis mulle teed ja tabletti ja toppis kraadiklaasi ja mässis mind teki sisse. Tõeliselt hoolitsev inimene :) Mul pole elu sees nii head haigestumist olnud, olenemata mu sitast enesetundest oli mul niivõrd hea enesetunne :P Tähh Rena, armas emalõvi.
Ja nüüd ma siin istun kodus, tööle ei läinud, ootan õhtut ja üht prinki tagumikku, kes pidi mulle viineripirukaid tooma, kui viitsib teha ja oma nunnut näitama, mis ta cargo pealt kätte saab.
Ohjah, Tõeliselt hea nädalavahetus oli, suva see kaamera ja haigestumine. Lihtsalt oli kogu aeg hea olla, kõik muu on kõrvaline.
Aga aitab sellest hülgemölast, mis ma siin nunnutsen. Lähen teen endale nati kohvi ja neelan ehk mõne tableti veel sisse.
Ahjaa, ja paar pilti ka Saaremaast teile, silmailuks.
Päiksekene:
Ja mina oma prillidega:
Njoy.
Ma olen juba piisaalt haige, et võtta haigusleht ja tööle mitte ronida ja seda juhtub ikka üliharva, khm, ehk siis siiamaani polegi juhtunud. Ei ma ei ole töönarkar, ma olen kohusetundlik :P
Te kindlasti küsite: "Aga Marko, kuskohas sa siis nii hirmsasti külmetasid, et sa tööle ei jõua?"
Vot, alustame otsast peale, räägin teile ühe loo sellest, mis juhtus minuga see nädalavahetus ja miks olenemata paarist koledast ja ebameeldivast kogemusest oli see üks parimaid nädalavahetusi, mis mul iial olnud on.
Reedel läksime Renaga Saaremaale. Tore oli vaadata, kuidas Rena bussijaama juures ütles "Kas me tõesti lähme koos Saaremaale?! :D "
Jah, lähme, ning läksimegi.
Ma ei tea, kas te olete sellest teadlikud, aga Saaremaa on kaugel. Küllaltki. 15.40 hakkasime minema ja kohale jõudsime viis minutit enne kaheksat. Samas, aeg läks suht kiiresti nagu ta ikka läheb, kui ollakse koos kellegi erilisega, olime täiesti omas mullis. Suurem osa ajast läks üksteisele otsa vaatamisele ja kirgede kütmisele ;)
Aga inimesed, see on ohtlik ühistranspordis! Oli tore küll ja ma absoluutselt ei kahetse mitte midagi sellest, aga siiski, bussis omaette nahustamise ajal oli meie tähelepanu nii hajutatud, et me suutsime mu digika kenasti bussi maha jätta. Sorri Elina, su nippel on nüüd laia maailma peal rändamas :D
Kui Päiksekese juurde jõudsime, siis märkasime, et nagu midagi on puudu. "Marko, kus su digikas on?"
"Ma ei tea, see oli sinu käes, sa nokkisid ta mu särgitaskust välja vahepeal."
"Misasja. Ongi nii vä? Fakk."
*tuhnime kotis, tuhnime tuhnime tuhnime*
"FAKK!"
Ja siis taksoga bussijaama ja sealt bussifirmasse. Otsisime, kuid kahjuks tulutult. Keegi sai õnnelikuks. Enjoy your new camera, it's a pretty good one, at least I like it.
Mina kui suhteliselt rahulik ja mitte pisiasjade pärast paanitsev inimene suutsin ennast mitte eriti häirida lasta sellest, noshit happens, asjad ikka lähevad kaduma, aga meie armas emotsioonik Rena läks ikka väga näost ära selle peale. Nunnutada teda vaja nati, mida sai ka tehtud, tibakene.
Järgmine samm, nagu ikka, oli poodi ronida, et sealt siis suurtes kogustes alkoholi osta. Tassisime päiksekese juurde nati lahjat ja nati kanget alkoholi, istusime maha, vaatasime mingit jubedat filmi ja plärasime juttu. Ja igasuguseid saarlasi käis vahepeal sealt läbi. Päikseke räägib ikka liiiiiga palju mõnikord. Pidev jutuvoog. Kuigi harjub ära.
Enivei, sai siis istutud, pläratud ja nati tinistatud kuni öötundideni ja siis diivani peale magama visatud. Täitsa mugav diivan oli. Muidugi hommikul sai Rena jälle frustreerunult hüüatada: "Miks minu alt alati lina ära kaob?!" :D
Hommik oli tore, pohmakas oli olematu, nagu alati viimasel ajal. Kahtlane.
Ja siis sai nati linnas ringi tripitud. Läksime Konna sööma, mingi pleiss on kuressaares. Täitsa hea toit oli ja täiesti normaalse hinnaga. Peale seda siblisime linna peal ja käisime Rena koolist läbi. Kool nagu kool ikka, klasside ja õpetajatega.
Siblasime linnuses ja linnas ja poodides ringi kuni kopa ette viskas ja tagasi hakkasime tasapisi tulema. Ja siis lõi esimesed sümptomid välja. Hea korralik kurguvalu. Bussis oli päris valus, kuigi ei pannud eriti tähelegi, olime jälle omas mullis. Aga meie mull vist ei meeldinud eriti me kaasreisijatele, kuna üks mammi oma lapselapsega kadus meie taga olevalt istmelt päris kiiresti minema teise koha peale istuma :P
Sõitsime linna ja tulime järve selveri juures maha, bussijuht oli tore ja lasi meid foori taga välja. Ostsime hunniku toitu, tiba medikamente ja mulle eluseksikad päikeseprillid. Jah, ma olen nüüd veel kuumem. Ja siis siblisime Rena poole kuna mind koju ei lubatud, isa tahtis tiba pidu panna. Mitte et mul midagi Rena pool ööbimise vastu oleks :D
Aga kurguvalu ja palavik lõid õhtul ikka päris korralikult välja, jõin sääl teed ja neelasin paracetamoli, see tõmbas pildi enamvähem sirgeks.
Magamaminnes oli enamvähem, aga kuskil viie paiku kiskus silmad jälle lahti millegipärast. Ahjaa, mul hakkas ilgelt külm ja ma pugesin ühele räigelt külje alla et sooja saada :P
Tegi teine mulle siis kenasti kell 5 hommikul teed ja istusime tunnikese üleval, kuulasime muusikat ja ajasime juttu. Väga armas.
Ja uuesti magama.
Ja kogu päev möödus tegelt niimoodi. Ma olin voodis siruli, Rena tassis mulle teed ja tabletti ja toppis kraadiklaasi ja mässis mind teki sisse. Tõeliselt hoolitsev inimene :) Mul pole elu sees nii head haigestumist olnud, olenemata mu sitast enesetundest oli mul niivõrd hea enesetunne :P Tähh Rena, armas emalõvi.
Ja nüüd ma siin istun kodus, tööle ei läinud, ootan õhtut ja üht prinki tagumikku, kes pidi mulle viineripirukaid tooma, kui viitsib teha ja oma nunnut näitama, mis ta cargo pealt kätte saab.
Ohjah, Tõeliselt hea nädalavahetus oli, suva see kaamera ja haigestumine. Lihtsalt oli kogu aeg hea olla, kõik muu on kõrvaline.
Aga aitab sellest hülgemölast, mis ma siin nunnutsen. Lähen teen endale nati kohvi ja neelan ehk mõne tableti veel sisse.
Ahjaa, ja paar pilti ka Saaremaast teile, silmailuks.
Päiksekene:
Ja mina oma prillidega:
Njoy.
Tellimine:
Postitused (Atom)
